Näitus on oma olemuselt süvakultuuriline MÕTTE-EKSPERIMENT

 

Joonistustes räägin inimkonda haaravatest sügavatest vaimsetest pühadest kujunditest. Rändan põhjarahvaste kultuurimaastikele, soome-ugrilaste mütoloogilise maailmapildi sfäärilise (munakujulise) ruumi kolmetasandilistele kihtidele. Vanade rahvaste pühade uskumuste allikate, järvede, jõgede, algumerede ja ürgookeanide kallastele. Vaatlen kõrvalt ja kutsun vaatajat osalema vaimsete, hingeliste ja füüsiliste inimeseks olemise kogemuste kõikehaaravas sümfoonias kaasaegse kunstniku-vaatleja positsioonilt. Ning mõtisklen, kuidas me mütoloogilisest lugude- ja usunditerohkest minevikust midagi üheskoos tuleviku jaoks loome, et targalt ja osavalt tehisintellekti arendada ja virtuaalreaalsuses liikuda. Mida väärtuslikku minevikust tulevikku kaasa võtta? Milliseid väärtusi hoida, mida muuta või taas-kasutada? Ja veel olulisem – kas peale tehnoloogilise arenguhüppe üldse ongi ’siin päikese all’ midagi uut?

 

Joonistades taipan aina enam, et soovin ulatada võtme, mille olen ise leidnud. Et juhatada teed ukseni, mille olen enda jaoks väärtusliku aardena ära tundnud. Näitusel on mitmeid lukuauke, kuhu nähtamatu imevõti sobib. Näituse teostes ühinevad soome-ugri sümbolid mitmete teiste kultuuride ja usunditega, seetõttu leiab loodetavasti igaüks endale tuttavaid seoseid. Mõtteeksperiment küsib: Kuidas näha nähtamatut. Kuidas kuulda kuuldamatut. Kuidas mõista mõistetamatut. Kuidas kunstnikuna kujutada kujutamatut?

 

Kui keeran võtit aeg-ruumist väljaspool asuvas nähtamatus lukuaugus, avaneb kunstnikule üllatuslik kultuuride hingeline algkodu. Avanevad hingeuksed, aga ka inimhingede uksed, kust on võimalik sisse piiluda. Kunstnikuna olen neist ustest ka sisenenud, samm-sammult mööda avanevaid hingemaastikke aeglaselt ja kiirustamata kulgenud, et õppida elu ja õnne olemust mõistma ja mõtestama.

 

Kui joonistan neid iidseid maamärke, mida järk-järgult märkan ja mõtestan, siis avastan aina uuesti, et kõik, mida ma näen ajajoonel tagasivaates, on õnneks vajalik ka praegu. Vanade rahvaste unistused on alles ja aktuaalsed ka praegu, unistused elavad ja õnne leidmiseks on vaja nad üles leida, neile mõelda ja keskenduda. Joonistades loon detailidest tervikuid ja toon tervikust välja detaile, millest taas uusi vaatenurki ilmub.

 

Uste ja muinasväravate leidmine ei ole tegelikult ju raske. Vanade rahvaste muinasjutud, kõnekäänud, laulud, mõistatused, uskumused, kombed, käsitööd, mustrid ja pühapaigad on nagu kompass, mida tähelepanelikult jälgides, kuulates ja usaldades hakkame mõistma kultuuris peituvaid saladusi. Märkame maistest unistustest üllamaid ja kõrgemaid eesmärke, vaimsuse allhoovusi ja märkidesse peidetud salakeelt. Salajane keel on arusaamatu kui vanad kombed, lood ja laulud on unustatud. Kuid harmoonia, ilu, üllus, õnn ja kõrgemad väärtused on olemas ka siis, kui nad argirutus unustatakse.

 

Unustamine tõesti katkestab vaimse vöö, mis seob meid nii mälu kui ka tulevikuga. Aga ajahämarusest vilksatavad tähelepanelikule vaatlejale eredad sädemed nagu lendavad sabaga tähed, mis omakorda osutavad kindlalt omal kohal seisvatele taevatähtedele, mis selges öötaevas aitavad ränduril õiget teed leida. Vanad lood, justnagu mütoloogilise maailmapildi sümbolitest koosnev terviklik tähistaevas, ei kao aga kunagi kuhugi. Rütmiliselt pulseerudes see kindluse tunne kord kasvab, siis kahaneb.

 

Pean tunnistama, et minu jaoks on kunst teatud mäluinstrument ning justnagu oskustöölise tööriistade kast. Kunsti abil oleme läbi sajandite ja aastatuhandete nähtavaks teinud (visualiseerinud) neid tarkusi ja väärtusi, mida elu peenema tasandi teadmised põlvest põlve meile on üle kandnud.

 

Soovin välja tuua mõned eesti ja soome-ugri maailma mõistmise võtmed kui keelelised kujundid, mis moodustavad selle näituse tuuma ja südame:

 

KUJUTLUSVÕIMEST KUNSTIS

Inimene sünnib maa ja taeva vahele. Minu jalge all on Maa, mida hoolival sammul tunnen läbi oma jalatalla. Kui avan kujutlusvõime, tundub, justkui igal sammul kasvaksid nähtamatud juured sügavale maa sisse, kallistades emakest maad – Maaema. Pea ja mõtted, kujutlusvõime tiivul kasvavad taeva poole, kus kohtan ülevaid ja üllaid mõtteid. Seal asub Taevaisa. Eesti keeles koosneb sõna ’maailm’ kahest osast – MAA ja ILM. Kui unistada, siis kasvan justkui läbi pilvede ja lendan tundmatutesse kaugustesse. ILM ei ole universum, vaid mitmekihiliste sfääride ja taevaste süsteem, mille taha võin kujutlusvõime ja õnnetunde, unistuste abil rännata. Soome-ugri mütoloogilise maailmapildi kohaselt tuleb inimene sündides kusagilt tundmatusest, igavikulistelt väljadelt, Linnutee tagant maailmapuu okstelt. Elu lõppedes lahkub taas tundmatutesse kaugustesse, aga samas jääb osa temast alles ka esivanemate, oma pere lähedusse. Vanad rahvad on alati teadnud, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mida meie sellest küll teame?

 

IIDSETEST MÄRKIDEST

Kujutlen, kuidas püsti seistes tõstan käed õlgade kõrgusele. Olen nagu ELAV RIST, mis ühendab omavahel maa ja taeva. Risti keskpunktis asub mu süda ja päikesepõimik (solar plexus). Ja kui nüüd käed külgedel sirutatult laiali end ümber oma telje keeran 360 kraadi, moodustub sõrmeotstest kujuteldav nähtamatu ringjoon minu ümber. Ringi keskel olen mina ise kui maailma keskpunkt. Seisan taevase püha ringi keskel – iidvana märgi, jumala silma, teadmiste kõrgeima tunnetuse keskmes. Kujutlen, kuidas kosmilise ringi keskel asub Maailma Keskpunkt, millest kasvab Maailmapuu või maailma sammas. Ronin seda mööda nagu muinasjutu kangelane teavasse nagu šhamaanid, targad, preestrid, ravitsejad, oraaklid, druiidid ja teised salajaste ühingute liikmed jumaliku pühaduse, igavese elu saladuste ja esivanemate tarkusega ühinevad. Kas varsti saan virtuaalreaalsuses jumalatega kokku?

 

PÖÖRLEMISEST JA SIUGLEMISEST (VOOLAMISEST, LAINETAMISEST)

Olen õppinud, et vanade rahvaste rituaalid ja pühad toimingud jälgivad mütoloogilise ruumi kosmilisi seaduspärasusi ja pöörlevat liikumist kujutatakse spiraalina. Arhailine kunst teeb märkide abil silmaga nähtavaks igavikulised hingemaastikud, kust on pärit meie unistused, milles peegelduvad kõik kunstid. Iidsete mõtte- ja tunderütmidega resoneerudes tekib teatud muster, meloodia ja harmoonia. Harmoonilise kokkukõlaga eksperimenteerides tekivad uued mõistmised ja tõlgendused. Nagu iidne laulik laulab sõnadega nähtavaks mütoloogilised maastikud, kuhu inimesed oma kujutlusvõime abil sisenevad, nii kujustavad joonistused, mustrid, märgid, sümbolid, ikoonid ja rituaalsed pildid nähtavaks, mida nähtamatutel maastikel on võimalik „vaimusilmas“ kogeda.

SPIRAAL on üks vägevamaid ja ürgsemaid ’kompasse’, mille abil vaimseid kogemusi ja protsesse kirjeldada. Päripäeva ehk kellaosuti suunal pöörlevad maised protsessid, mis järgivad nelja aastaaega ja nende vaheldumist. Aga ka elus ja eluta looduse järjepidevat uuenemist. Inimese eluringi ja igavest katkematut kordumist, millel pole algust ega lõppu. Valgust. Mälu. Teadmisi, mida saame päranduseks ja kingitusena eelmistelt sugupõlvedelt. Vastupäeva pöörlev spiraalne liikumine on aga seotud ebamaise, üleloomuliku, igavikulise ja mõistetamatu müsteeriumiga. Vastupäeva pöörlemine on igavikuline ja kosmiline pimedus, lõpmatu sügav imeline avar öö. Vastupäeva pöörlev spiraal tähistab kõike, mis kuulub maisest eksistentsist väljapoole, on suurem kui elu ja maine ruum ning on seotud loomingu ja uuenemisega, innovatsiooni ja muutumisega. Seostub eluringist väljapoolsega, mida ei ole võimalik inimesel kontrollida, suunata ega endale allutada. Üks ja null. Olemine ja mitteolemine. Elu ja teispoolsus? Nad on lõpp ja lõpmatus, valgus ja pimedus, õnn ja loobumine. Kumba pidi keerleb virtuaalreaalsus?

 

Mõningaid mõtteid RUUDUST, RINGIST, KOLMNURGAST, PÜRAMIIDI TIPUST

On tõesti huvitav teada ja edasi mõelda, et vanad rahvad on alati teadnud, kust me tuleme, miks me siia sünnime, mida siia sündides ja kasvades tegema peame ja kuidas märkide ja helidega tervist ja õnne saavutada. Lihtsates märkides peitub tervis ja elujõud. Ruut kui kodu ja maa? Ring kui lõpmatus ja igavikuline taevas? Kolmnurk suunaga üles või suunaga alla? Kas püramiidist ammutada tarkusi ja leida ravi haigustele? Kuidas toimib kuldne kiviring?  Kas õnn on elu mõte? Kõik saladused pole abstraktsed ja segased. Mil määral on müütiline ja usundiline mõtlemine läbi põimunud teadusliku maailmavaate hüpoteeside ja tõestustega?

  

Näituse teosed on valminud vaikuses. Kuid mõned teosed on sündinud Arvo Pärdi, Hildegard von Bingeni, Ravi Shankari, Pink Floydi, Elena Tulve ja Märt-Matis Lille loomingut kuulates. Tagasi üles